Mul on üks veider harjumus. Igal kolmapäeva hommikul, enne kui tööle lähen, joon ma kohvi kohvikus, mis asub mu maja kõrval. See on väike, mitte keegi ei tunne mind seal ja ma saan lihtsalt olla. Aga sel konkreetsel kolmapäeval oli kohvik suletud. Uksel silt: “Tehnilised probleemid”. Nii et ma seisin tänaval, tass tühjana, ja tundsin, kuidas mu hommikurutiin lagunes.
Mida teha? Ma ei tahtnud veel koju minna. Otsustasin teha tiiru ümber kvartali. Ja siis ma märkasin, et mu taskus on natuke sularaha – 15 eurot, mis olid jäänud eilsest poeskäigust. Ma mõtlesin, et ostan hommikusöögi mujalt. Aga kõik kohvikud olid järsku täis. Inimesed istusid akende taga, vaatasid oma telefonidesse, jõid latte. Ma tundsin end kuidagi kõrvalseisjana.
Koju jõudes avasin sülearvuti. Mitte sellepärast, et ma oleksin tahtnud midagi erilist teha. Lihtsalt harjumus. Kontrollisin e-kirju, siis ilmateadet, siis suvalisi uudiseid. Ja siis jäi mu pilk pidama ühele reklaamile. Mitte mingi suur plakat – lihtsalt väike tekstipõhine teade. See ei karjunud, see lihtsalt oli seal. Ma olin seda varemgi näinud, aga seekord vajutasin.
Vavada eesti – nii kutsuti seda kohta. Ma polnud kuulnud, et keegi mu sõpradest seda kasutaks. Aga millegipärast tundus sait usaldusväärne. Lihtne disain, selged nupud, eesti keel täitsa olemas. Ma registreerisin end. Võttis aega umbes minut. Siis mõtlesin: panen selle 15 euro sisse. Mitte rohkem. See on nagu pileti ostmine kinno või spordiüritusele. Kui kaotan, pole midagi. Kui võidan… noh, see oleks tore boonus.
Varsti avastasin end keerutamas ühte lihtsat mängu. Sellel olid puuviljad – kirsid, apelsinid, ploomid. Tundus nagu vana hea mänguautomaat, mida mäletasin lapsepõlvest, kui vanemad võtsid mind kaasa mõnesse puhkekeskusesse. Aga nüüd polnud seal müra ega suitsuhaisu. Lihtsalt mina, mu kohv (keetsin ise kodus teise tassi) ja ekraan.
Esimesed kümme minutit olid igavad. Kaotasin 5 eurot, siis võitsin 2 tagasi. Mitte mingit draamat. Aga siis ma proovisin teist mängu – rohkem seikluslikku. Mingi aardekütt. Seal oli vaja valida teid. Ma ei saanud arugi, kuidas, aga äkki leidsin end boonusvoorust. Ekraanile ilmus kolm kuldset münti. Ma pidin valima ühe. Ma valisin vasakpoolse.
5 eurot. Mitte palju, aga see polnud point.
Point oli selles, et mu süda hakkas veidi kiiremini lööma. See oli põnev. Ma polnud seda tunnet tundnud aastaid. Mitte töös, mitte hobides, mitte isegi reisimisel. See oli puhas, lihtne põnevus. Nagu oleksin jälle laps ja avaldan kingitust. Otsustasin edasi mängida. Mitte sellepärast, et ma oleksin tahtnud rikkaks saada, vaid sellepärast, et see oli lõbus.
Siis juhtus see. Olin juba umbes tund aega mänginud ja mu saldo oli kõikunud 20 ja 40 euro vahel. Aga ühel hetkel, kui ma peaaegu olin otsustanud lõpetada, ilmus ekraanile teade. Ma ei lugenud seda lõpuni. Vajutasin kohe nuppu. Ja siis hakkasid numbrid liikuma. Mitte aeglaselt, vaid nagu oleks keegi lüliti sisse lülitanud.
Lõppsumma: 190 eurot.
Ma mõtlesin, kas näen und. Ei, kohv oli reaalne, tool oli reaalne, akna taga laulis lind. Kõik oli reaalne. Ma olin just võitnud 190 eurot, alustades 15 eurost. See on rohkem, kui ma teen mõnel päeval tööl. Ja ma istusin kodus, dressipükstes, ja lihtsalt… võitsin.
Võtsin raha kohe välja. See oli lihtne – paar klikki, ja teade tuli, et raha on teel. Järgmisel hommikul, kui ärkasin, oli see mu kontol. Ma vaatasin seda numbrit ja tundsin midagi imelikku. Mitte uhkust – see pole õige sõna. Mitte kergendust ka. Rohkem nagu tänulikkust. Et ma proovisin. Et ma ei kartnud. Et ma teadsin, millal piir ette tulla.
See raha ei muutnud mu elu. Maksin sellega paar väikest arvet ja ostsin sõbrannale sünnipäevakingituse. Aga see muutis mu suhtumist. Ma olin alati arvanud, et hasartmängud on rumalad. Et need on loodud selleks, et inimestelt raha ära võtta. Ja jah, see on ka tõsi. Aga vavada eesti andis mulle võimaluse vaadata asja teise pilguga. Võimaluse mängida vastutustundlikult. Võimaluse tunda seda sädet, mida ma polnud tundnud aastaid.
Ma ei hakka nüüd valetama. Olen pärast seda veel paar korda mänginud. Mõnikord võitsin, mõnikord kaotasin. Aga ma olen alati teadnud oma piiri. Mitte rohkem, kui olen nõus kaotama. See on minu reegel. See on ainus reegel, mis loeb.
Ja teate, mis kõige parem? Ma läksin järgmisel kolmapäeval tagasi oma kohvikusse. See oli taas avatud. Jõin kohvi, sõin sarvesaia ja mõtlesin sellele hommikule. Ei mingit suurt draamat. Ei mingit “ma võitsin loterii” pealkirja. Lihtsalt üks tavaline kolmapäeva hommik, kus elu otsustas olla minu poolel.
Ma pole seda lugu paljudele rääkinud. Aga need, kellele rääkisin, on öelnud: “Sa vedasid lihtsalt.” Ja nad on õiguses. Ma vedasin. Aga ma olin ka piisavalt tark, et sellest võidust aru saada. Mitte kõik ei ole. Ja see teebki mind eriliseks.
Vavada eesti jäi mulle meelde kui koht, kus ma õppisin ühe olulise asja: õnn tuleb siis, kui sa seda kõige vähem ootad, aga ainult siis, kui sa oled valmis seda vastu võtma. Ma olin valmis. Ja see muutis kõike.
